2016 aastal ostsin korteri. Nagu ikka, kaasnes sellega suur ports remonti ja mööbliotsinguid. Kuna olen taaskasutuse fänn, sai kogu mööbel otsitud teise ringi poodidest – taskukohane, aga vajab tihti ka natuke armastust (ja pintslit).

Olen alati olnud “ise teen ära” tüüpi – olgu selleks vanad toolid, värviparandused või elutoa ümbertõstmine keset ööd. Sama aasta sügisel sattusin kriidivärvi koolitusele ja olin silmapilk müüdud – või noh, värvitud. Hakkasin neid värve ise müüma ja koolitusi tegema.

Et asi liiga isetegemiseks ei jääks, käisin kaks aastat Vana-Võidu koolis mööbli restaureerimist õppimas – nüüd tean, mida teen (enamasti) ja pakun teenustöid.

Ühel hetkel vajas üks vana laud veidi rohkem hoolt ning küsitud hinnapakkumine pani kulmu kergitama – sel hetkel otsustasin, et teen ise. Ja noh… sellest sai alguse üks väike (aga väga nakkav) mööblipisik.